Erasmusega Berliinis: pool tehtud, pool veel minna!
Carl Philip Laantee Reintamm
ajaloo eriala (uusim aeg ja üldajalugu) bakalaureuseõppe tudeng
Mõte minna „Erasmus+“ programmi raames Berliini tekkis minu peas juba ammu. Kuivõrd saksa keel on mul selge ja Berliin on äge linn, oli Berliini Vaba Ülikool (Freie Universität Berlin – FU) ilmselge ja loogiline valik. Dokumentide esitamine jäi mul, nagu selliste asjade puhul ikka kombeks, viimase minuti peale. Selles ei ole muidugi midagi erilist – olen kindel, et paljud meist peavad oma suurimaks motivaatoriks hirmu tähtaja ees. Lõpuks sain aga kõik tähtaegselt esitatud, seega all good!
Asterix ja Obelix oma bürokraatlikel eksirännakutel, et saada kätte müstiline Passierschein A-38. Filmis said nad oma läbisõiduloa kätte, olles korraldanud paraja tramburai ja kõik ametnikud hulluks ajanud. Ei tea, kas ka minu meilid kedagi hulluks on ajanud.
Paraku osutus rõõm taotlusvooru eduka läbimise üle üsna üürikeseks. Kuigi elan ja õpin Berliinis juba kolmandat kuud, ei ole ma nende ridade kirjutamise ajaks saanud veel allkirjastada ei õppelepingut ega rahalist toetust tagavat lepingut. Tõsi – ehk pidanuksin asjaajamisega juba varem alustama: teadsin ju hästi, et Saksamaa on Euroopas küll juhtiv mitmes valdkonnas, aga kindlasti mitte digitaliseerituses. Lisades siia samavõrd hästi tuntud teadmise, et ka bürokraatiat on Saksamaal omajagu, on tulemuseks see, et meilindus võtab igavesti. Minu viimaste kuude seiklused selles vallas meenutavad siinkohal filmis “Asterix vallutab Rooma” kujutatud “Maja, mis teeb hulluks”. Selgituseks: soovides kätte saada üht dokumenti, jooksid Asterix ja Obelix selle hiigelmaja eri korruste ja ametkondade vahel, saades aga iga kord vastuseks, et dokumendi eest on vastutav sootuks mõni muu, mingisugusel teisel korrusel asuv ametkond. Nii pidin pikalt seiklema ka mina: kuigi vastus minu küsimusele oli väliselt imelihtne, nõudis see näiliselt lõputut e-kirjade saatmist kord ühele, siis teisele, siis jälle esimesele, ning teise soovitusel hoopis kolmandale isikule. Kui vaprad gallialased olid lõpuks väsinud treppidel jooksmisest, siis mind väsitas nädalaid kestev meilindus! Kui Eestis on üldjuhul alati võimalik minna ka ukse taha koputama, siis Berliinis ei ole see võimalik kahel põhjusel: koroona, ja “kui-kõik-tudengid-koputama-tuleks-ei-saaks-töö-ju-tehtud!”. Seega minu äärmiselt soe soovitus on juba algusest peale hakata usinalt e-kirju kirjutama ja küsimusi küsima. Tänu Tartu Ülikooli väga abivalmitele töötajatele nii meie instituudis (pr Ene Leius!) kui ka „Erasmus+“ programmis, olen kõigega, mis puudutab dokumente, nüüdseks peaaegu lõpusirgel. Mitu kuud pärast algust, aga siiski!
Tänu tutvustele leidsin endale Berliinis väga kiiresti elukoha. Soovitan aga neil, kel tutvusi Berliinis ei ole – see soovitus on aga pädev vast igal pool –, elukoha otsimist mitte viimasele minutile jätta. Kõrvalt vaadates näis, et vabad ühikakohad kadusid kiiremini kui soojad saiad pagariletilt. Olles paaris ühiselamus ka ise käinud, möönan, et need ei olnud kindlasti kõige ägedamate killast, aga võrreldes Tartuga on tubade üürihinnad siiski üsna krõbedad. Üürituru hinnad on aga veelgi kõrgemad, ning tudeng kusagilt Ida-Euroopast võib lisaks silmitsi seista probleemiga, et talle ei tarvitseta kuigi kergekäeliselt korterit üürile andagi. Paljud Berliini õppima tulnud tudengid kolivadki alguses ühest korterist või WG-st (s.o Wohngemeinschaft, inglise keeles flatsharing) teise, kuni nad lõpuks midagi püsivamat leiavad. Berliin on aga suur ja lai ning elades “vales” piirkonnas, võib tee loengusse osutuda enam kui pooleteise tunni pikkuseks rännakuks.
Lisaks koolile ka vaba aja veetmise võimalustele mõeldes on elukohavalik aga äärmiselt tähtis. Näiteks elukoht ühes noortepärases multikultuurses linnaosas nagu Kreuzberg, Prenzlauer Berg või Neukölln, tähendab ehk pikemat teed ülikooli, aga see-eest oluliselt lühemat teed peole, kohvikusse või galeriisse, ja tagasi. Siinkohal olgu mainitud, et kuulduste kohaselt lõpetab maailmakuulus Berghain varsti tegevuse, seega kui su süda tuksub (õigemini: paugub) tekno rütmis, siis tuleks veel enne uue semestri algust Berliini jõuda! Vaba aja veetmise kohtadena ei tohi kindlasti unustada ka “vähem ägedaid” linnaosasid nagu Charlottenburg või Mitte. Viimased võivad väliselt küll tunduda snoobilike ja kallitena, kuid on tegelikult aeg-ajalt ehk isegi odavamad. Jah, need pole n-ö trendikad, aga see-eest on pakutav toit imehea ja atmosfäär samuti äärmiselt berliinilik. Kuigi paljude jaoks on Berliin ööklubidest, teknost ja uimastitest läbiimbunud vaene, aga seksikas (arm, aber sexy) pealinn, siis tegelikkuses ei ole enamik Berliini asukatest eales Berghainis ega KitKatClub-is käinudki. Berliini teebki eriliseks just asjaolu, et olles nii multikulti ja “vaene” nagu ta on, on ta samas siiski ka ühe Euroopa rikkaima riigi pealinn. Seega on siin jalaga segada vägevaid muuseume ja eri maade kööke, ning kultuuriprogrammi igale maitsele. Soovitan kindlasti võtta kõigest kõike! Kindlasti ei pea suruma end ainult ühte stereotüüpsesse Berliini kasti – võimalusi on siin lihtsalt nii palju.
Ise elan ülikoolile väga lähedal (täpsemalt 8 bussipeatuse kaugusel). FU asub peamiselt Dahlem Dorfis, ning nagu nimigi ütleb, on tegemist külaga. Siinkandis on eramajad ning väikesed kortermajad, lisaks muidugi ka mõned ühiselamud. Aiad on suured, elu on rahulik, ja baarid ning ööklubid asuvad kaugel. See-eest on aega rahulikult võtta ja õppimisele keskenduda! Ja kuigi ehk ajaliselt ja kilometraažilt kaugel, on tänu Berliini võrratule ühistranspordile võimalik pea igale poole jõuda vähem kui tunniga. Õpi- ja teadushimulisi tudengeid rõõmustab kindlasti ülikooli üsnagi hästi varustatud ja mugav raamatukogu, mis on ära jaotatud eri hoonete ja instituutide vahel. Samuti on ülikoolil mitu (!) sööklat, kus üliõpilasena on võimalik lõunat süüa väga soodsa hinna eest. Seejuures on toit maitsev ja portsjonid suured! Loodetavasti saab ka Tartu Ülikool endale millalgi siiski tudengile kukrukohase söögikoha.
Eesti tudengile võib ootamatult, isegi imelikuna mõjuda Berliini ülikoolide ilmselge vasakpoolsus. FU on selle poolest lausa ajalooliselt tuntud. Nii on üks linnakusisene tee nimetatud Rudi Dutschke järgi, kes on ülikooli vilistlane ning marksistlik sotsioloog ja aktivist. Ülikooli üliõpilasesinduse logol on punane täht, mitu üliõpilaskohvikut on täis punaseid lippe ja kommunistlikku sümboolikat. Tõsi – eks Lääne-Saksamaa suhe marksistliku-kommunistliku ideoloogiaga olegi erinev, aga isiklikult oli see vaatepilt mulle äärmiselt võõrastav. Eestlasele võib olla ka hämmastav märgata, et sini-kollast Ukraina toetuseks jääb silma võrdlemisi vähe. Kui paar annetuste kogumise initsiatiivi välja arvata, on, arvan, Ukraina sõda eestlastele siiski lähemal nii geograafiliselt kui emotsionaalselt. Igapäevastes vestlustes kõlabki tihti küsimus: “Kuidas TEIE SEAL (sic!), Euroopa idapiiril, end tunnete? Kas te ka kardate?”. Kuigi vestlused sõja teemadel on igapäevased, on, nagu märkate, lähenemisnurk probleemile meie omast sootuks erinev. Minu õppekavasse on siiski mahtunud ka üks Ukraina ajalugu käsitlev aine, mille põhifookus on just etnilistel ja identiteedi küsimustel.
Seni olen isiklikult tutvunud küll vaid mõne õppejõuga (ainete arv ei ole lihtsalt kuigi suur), aga juba nende vähestegi seas on nii mõnigi värvikas kuju, kellega on senised loengujärgsed vestlused ja arutelud olnud väga huvitavad. Inglise keel on pea kõigil küll hästi ära õpitud, aga soovitan enesele siiski ka saksa keele hästi selgeks teha. Kuigi laulusõnad ütlevad, et ein richtiger Berliner gibt sich gastfrei und bescheiden (“üks tõeline berliinlane on külalislahke ja tagasihoidlik”) on see kindlasti mõeldud irooniaga, arvestades, et seda ei ole berliinlased teps mitte! Kohalikku keelt osates saab kergemini klubisse sisse (pole sa siis enam mingi suvaline turist!), vestlused on kohe mitmekihilisemad ja värvikamad ning kohalikus nurgapealses bäckereis saab teenindatud lausa naeratusega (nojah – pigem on see küll naeratuselaadne toode). Nipp algajatele: ära nimeta soovitud toodet õige nimega! Parem ütle: “Das da!” (“See seal!”). Kui seepeale näitab leti taga seisev müüja vale saiakese peale, ütle: “Ne, das daneben!” (“Ei, see seal kõrval!”). Nii jätad palju berliinilikuma mulje!
Maski kandmine on kohutuslik nii ühistranspordis kui arsti juures käies. Maski koju unustamisel peab arvestama pahaste pilkude ja kommentaaridega!
Kuivõrd olen oma välissemestriga alles poole peal, on mul õpingutele veel keeruline lõpphinnangut anda. Igal juhul on – ka bürokraatia kadalipust hoolimata – olnud väga põnev ning põhjust nii siin olla kui siia tagasi tulla on küll ja enamgi veel. Seega soovitan kõigile see rännak ette võtta!
